Saime koos lastega esimest korda "mäel" käidud. Uhke värk ikka. Olavi proovis lauda, me Kirsiga võtsime suusad. Ka mina pole varem mäevarustust proovinud, ainult murdmaasuuska kunagi lapsena. Aga panime siis Kirsiga suusad alla ja läksime proovima.

Ma muidugi ei proovinud enne kordagi üksi ka seda püstiseismist või mäest laskumist, kohe koos Kirsiga läksime :)) Esimesel korral kukkusime keset mäge. Aga saime oma tandemi ikka püsti aetud ja sõit läks jätkus. Edaspidi enam kukkuda polnud vaja, nüüd oli juba asi selge ju.



Kirsi proovis ka ise ilma minuta sõita, mäe alumises laugemas osas, kus hoog juba väike. Ühe korra tuli väga hästi välja, liugles pikalt ja sai ise hoo kinni ka pidurdatud. Teine kord proovisin ta kõrgemalt juba lahti lasta, siis enam nii ilusti ei läinud. Kiirus kiskus ikka liiga suureks ja lõppes kukkumisega. Aga üldjoontes siiski hästi, saime päris pikalt mäel oldud ja esimese korra kohta polnud ju viga.


Olavi katsetas lauda, Alari juhendas teda. See tundus ikka keerulisem lugu, esimene allasaamine võttis ikka pikalt aega. Aga siis vedasid poisid end tagasi üles ja proovisid uuesti. Siis hakkas juba mingi tunnetus ka tekkima ja polnud viga, sai ka Olavi ise mäest alla tuldud mitu korda.



Tagasiteel käisime Keenist ka läbi. Seal polnud ka nii ammu käinud.
Lapsed olid tublid ja igati tore talvepäev oli.